Porikuu_festival_147_(Silver_Raidla)

Mida teha, et koos koroonaga ei kaoks ka huvi Eestimaa vastu?

Kodumaal puhkamine on ometi saanud inimestele armsaks ja üha rohkem minnakse ka lihtsalt nädalavahetusel või vabal päeval mõnd toredat Eesti paika vaatama. Nüüd tuleb hea seista, et see tore harjumus ei kaoks ning eri piirkonnad tänu külalistele veelgi enam areneks, kirjutab Loode-Eesti ühisturunduse projektijuht Karet Kõverjalg.

Kui me üldse saame koroonaviiruse puhul rääkida mingist positiivsest mõjust, siis vahepeal katkenud reisimine pani eestimaalasi jälle omaenda koduriigi vastu huvi tundma. Ja mulle tundub, et rõõm avastada Eestit pole lahtunud. Sotsiaalmeedias näeb iga nädalavahetuse järel fotosid meie kaunitest paikadest, käiakse looduses, jagatakse muljeid.

Selle üle tuleb ainult rõõmustada. Siseturism pole alati olnud nii hea järjel ja aastakümnete jooksul on toimunud küll suuremaid, küll väiksemaid Eestis puhkamise kampaaniaid. Linnad nuputasid enda tutvustamiseks tunnuslauseid ja maakonnad otsisid identiteeti. Tundus võimatu võistelda odavlennufirmade piletikampaaniatega ning vahemeremaade mahedate ilmadega, niisiis tuli nuputada, millega kodupublikut enda kanti meelitada. Festivalid, külapäevad, kontserdid. Seikluslinnakud, spordibaasid, matkakeskused. Ürditalud, aplakafarmid ja kalurionnid.

Väikesel Eestil on palju pakkuda ja tundub, et nüüd on kõik need põnevad kohad lõpuks üles leitud. Mis kõige toredam – populaarseks on muutunud just vabaõhutegevused, mis on haigusteperioodi arvestades väga oluline. Õues tegutsedes tugevneb immuunsüsteem, samas on väiksem nakkusoht.

Muidugi ei saa öelda, et siseturism võlgneb kogu oma viimaste aastate edu koroonale – lõppude lõpuks on selle nimel tehtud ka palju tööd. Aga oma tuntava positiivse taganttõuke viirus siiski andis ja nüüd tasub inimeste kodumaist rännuhuvi omalt poolt ülal hoida. Kuidas siis teha nii, et eestimaalased, kes juba tasapisi ka jälle rohkem välisriikidesse reisivad, ei unustaks samas meie oma kodumaad?

Koos läheb paremini

Esimene märksõna on “koostöö”. Lihtsalt öeldes: enne kui tahad kodukandi ja piirkonna tutvustamiseks midagi vahvat korraldada oma külas või talus, kaalu korraks, kas üritus võiks kujuneda veelgi toredam välja kui kaasata ka naaberküla või naabripere. Loode-Eesti piirkonda tutvustava Porikuu festivali projektijuhina olen koostöö võimsat mõju ise kogenud.

Näiteks oli meil programmis naeruterapeut Epp Priimägi töötuba “Naeruga pimedusse” ja selleks, et töötuba läbi viia, oli vaja sobivat ruumi, mida Epp oma kodukandist Kiilist ka otsima hakkas. Otsingute lõpus oli tal mitte ainult sobiv stuudio, vaid ka fotograaf, kes kõik naeratused pildile püüdis, ja kogu ettevõtmine sai veel toredam – tänu koostööle ja partneritele.

Kui korraldada piirkonnaüritusi kellegagi koos, siis on juba eos edukam ka turundus – sõna levib kaugemale, sest igal koostööpartneril on oma tutvusringkond. Ja kindlasti ei tohiks suust suhu reklaami mõju alahinnata, eriti kui suurteks ja kalliteks teavituskampaaniateks võimalust pole.

Ühe aastaga ei saavuta veel midagi

Teine, mis piirkonna tutvustamisel olulist rolli mängib, on järjepidevus. Kui korraldada laat, festival või muu üritus, siis tuleb arvestada, et õiged viljad valmivad alles mitu aastat hiljem. Meie festivalidega on see häda, et esimesel aastal ei saa vedama, neljandal leiab publik selle üles, aga viiendal lõpeb korraldajatel entusiasm ja jaks. Sellest murdepunktist peaks proovima üle saada, sest hästi sissetöötanud kogukonnaüritus annab kindlasti piirkonnale palju juurde. Siin tasub jälle otsida koostöövõimalusi – meeskonda laiendada, kaasata uusi inimesi, kel on uued ideed.

Ka Porikuu festivali näitel võin kinnitada, et ettepanek tulla sügaval sügisel ehk oktoobrikuus vaatama Loode-Eesti paiku ei saanud kohe esimesel korral palavat heakskiitu. Inimesed polnud harjunud käima sellisel aastaajal peamiselt vabaõhutegevusi pakkuval festivalil. Eriti veel oktoobris, kus võib juhtuda, et üle päeva sajab vihma ja õhtud juba pimedaks kisuvad! Neli aastat hiljem on meil just need õhtud ja festivaliprogrammi matkad kõige populaarsemad, lisaks oleme oma kogukonnast iga korraga leidnud uusi, omanäolisi tegijaid. Porikuu festivalist on saanud Loode-Eesti üks äratuntavatest märkidest ja üha vähem esitatakse meile ka küsimusi, mida Loode-Eesti all mõeldakse või kus see üldse asub.

Võtke omaks!

Eesti on oma erinäoliste piirkondadega unikaalne – ühe päevaga võid jõuda mere äärest kuppelmaastikule või mandrilt saarele. Meil on väikesel maalapil koos erinevad kultuurid. Meil on palju näidata ja ma ei ole väga ka seda meelt, et piirkondade vahel käib kõva konkurents. Küll aga on mõnel pool ärksam omavalitsus, kes aitab enda kandi inimeste tegemisi tutvustada, ettevõtted ja organisatsioonid, kes toetavad kogukonna ürituste korraldamist ja hästi toimiv koostöövõrgustik.

Väga tore on kuulda inimestest, kes linnast maale kolides hakkavad kohe uurima ka võimalusi, kuidas seal elu paremaks muuta ja neist võivadki saada uued piirkonnaelu edendajad. Võtke nad enda hulka vastu, olgu või teie kandis seni kõik põlvest põlve elanud pered. Uued inimesed toovad uue hingamise ja mine tea, ehk hakkavad nad tegelema millegagi, millest võidab kogu küla.

Share on facebook
Share on twitter
Share on email